Toomas Linnu Jürjendali osalemisest Tyson Fury laagris: Uku jäi silma, sest tegi kõike sada protsenti

26.Jun 2026

Uku Jürjendali jõudmine Tyson Fury treeninglaagrisse ei olnud juhus, mis eestlasele lihtsalt sülle kukkus. EFA esivõitjela manageri Toomas Linnu sõnul algas kõik soovist pääseda kasvõi ühte trenni, kuid lõppes sellega, et Uku võeti laagris omaks ning teda oodati sinna ka tagasi. „Kui oleksime jäänud ootama telefonikõnet, et äkki meid kutsutakse trenni, ei oleks me sinna kunagi jõudnud,“ ütleb Linnu.

Esialgu oli eesmärk pääseda kasvõi ühte trenni

Linnu kirjeldab, et kontakt Tyson Fury tiimiga tekkis läbi Uku pikaaegse sõbra Erik Samushenko, kes elab Tais. Eriku sõber viis nad kokku Sammiga, kelle kaudu hakkas hargnema mõte pääseda Fury treeningule. „Rääkisime Sammiga sellest, et sooviksime Tysoniga koos trenni pääseda – kasvõi ühte trenni,“ meenutab Linnu.

Esialgu jäi asi aga venima. Päevad möödusid ja kindlat vastust ei tulnud. Siis otsustas Linnu, et ootamise asemel tuleb ise tegutseda. „Ütlesin Ukule, et lähme ise uuesti kohale, alustame juttu ja viime teema tagasi treeningu peale,“ räägib ta.

Nii nad tegidki. Linnu sõnul mindi uuesti kohale, alustati vestlust ning ta jäi nii kauaks, kuni teema jõudis taas treeninguni. „Seisin seal seni, kuni jõudsime jutuga sinnamaani, et Sammi võttis telefoni, helistas treenerile ja ütles, et siin on Eesti poisid, kes tahaksid trenni tulla. Vastus oli: homme kell kolm. Enne ma sealt ära ei tulnud,“ ütleb Linnu.

Esimene trenn viis järgmise kutseni

Esimesel päeval läksid eestlased trenni kohale. Uku tegi kaasa ning osales ka sparringus. Linnu sõnul sai Jürjendal kohe väga hästi hakkama. „Uku sai esimeses trennis väga hästi hakkama. Kui trenn lõppes, öeldi meile kohe, et homme näeme jälle,“ räägib ta.

Ühest trennist sai järgmine ja siis veel järgmine. Mõne aja pärast kutsuti eestlased juba ka jooksma. Esimene jooks pidi Linnu mäletamist mööda olema viis kilomeetrit, kuid kujunes lõpuks umbes kolmeteistkümne kilomeetri pikkuseks. Uku läbis distantsi lõpuni. „Uku jooksis lõpuni. Ta ei olnud tegelikult enne seda eraldi jooksutrenni teinud, aga tal on jooksuvorm alati hea olnud.“

Uku jäi silma töötahtega

Linnu hinnangul oli just Uku töötahe see, mis Tyson Fury tiimile ja Furyle endale silma jäi. Ta ei tulnud lihtsalt nime või võimaluse pärast kohale, vaid tegi kõik kaasa ja pingutas lõpuni. „Eelkõige jäi silma töötahe,“ vastab Linnu küsimusele, mis Tysonile Uku juures meeldida võis. „Uku oli üks neist, kes jooksis alati lõpuni, sõltumata tempost. Ka trennis pingutas ta lõpuni.“

Tema sõnul oli Uku kohalolekus midagi, mis eristas teda teistest. „Ta tegi kõike sada protsenti. Ta jäi kohe silma – nii sparringus kui ka trennis üldiselt. Ukul on teistsugune energia ja vägi.“

Just see suhtumine viis selleni, et laagrist ei tahetud neid enam niisama ära lasta. Kui hakkas kätte jõudma päev, mil eestlased pidid koju tagasi sõitma, tekkis juba jutt pikemast koostööst. „Ühel hetkel hakati küsima, miks me üldse ära läheme. Jutuks tulid juba lepingud ja pikem koostöö,“ räägib Linnu.

Professionaalsus ei tähendanud ainult trenni tegemist

Linnu rõhutab, et laagris ei olnud oluline ainult see, mida sportlane ringis tegi. Sama palju luges käitumine, suhtumine ja valmisolek teha ära ka väikesed asjad, mida alati ei märgata. „Meie käitumine oli väga professionaalne. Usun, et see meeldis Tysonile,“ ütleb ta.

Näiteks tehti laagris iga trenni lõpus kõhulihaseid. Linnu sõnul tegi ta need alati kaasa, kuigi kõikides treeningutes ta ise ei osalenud. „Trenni lõpus tehti alati kõhulihaseid ja mina tegin need iga päev kaasa. See oli umbes 1200 kordust ja tegin need hambad ristis lõpuni.“

Hiljem võeti ta juba meeskonna osaks. Kui toimusid sparringud, aitas ta võitlejate nurgas – tegeles kinnaste ja kõige muuga, mida olukord nõudis. „Mind võeti ühel hetkel juba meeskonna osaks. Mina hoolitsesin ühe nurga võitlejate eest, teised hoolitsesid teise nurga eest. Sidusin kindaid, aitasin vaseliiniga ja tegin seda, mida parasjagu vaja oli. Uku oli hoolitsetud, teised võitlejad olid hoolitsetud ja meist sai üks meeskond.“

Väikesed asjad näitasid professionaalset suhtumist

Linnu sõnul loevad kõrgel tasemel keskkonnas sageli ka detailid. Ta märkas, et Tysonile toodi igasse trenni veepudelid, samal ajal kui paljud teised tulid ilma. Seepeale hakkas ta hoolitsema, et ka Ukul oleks oma vesi olemas. „Kui Tysonile toodi igasse trenni kast vett, siis mina vaatasin, et ka Ukul oleks oma vesi olemas. Kui Tysonil on see olemas, siis miks ei peaks Ukul olema?“

Tema sõnul olid just sellised pisiasjad osa professionaalsest hoiakust. Nad ei käitunud laagris külalistena, kes ootavad erikohtlemist, vaid inimestena, kes panustavad ja hoiavad taset. „Usun, et sellised väikesed asjad jäid silma. Me käitusime seal professionaalidena ja eelkõige meeldis Tysonile meie suhtumine.“

Juhus avanes tänu järjekindlusele

Linnu sõnul võib kõrvalt vaadates tunduda, et Fury laagrisse sattumine oli üks erakordne ja ühekordne juhus. Tema hinnangul pole see päris nii, sest kutseid on tulnud hiljemgi. „Olen umbes kolm korda saanud sõnumi, et palun tulge järgmisse laagrisse. Ka praegu oodatakse meid sinna tagasi.“ Ta lisab, et ka Gold Stari juht Spencer Brown uuris Egiptuses, millal nad taas Tysoni laagrisse tulevad. Erinevatel põhjustel pole nad seni tagasi läinud, kuid Linnu sõnul näitab see, et esimene kogemus ei olnud lihtsalt juhuslik õnn.

Kõige suuremaks õppetunniks peab ta aga seda, et võimalused ei avane inimestele, kes jäävad ootama. „Peamine õppetund on see, et uksed tuleb ise lahti teha. Mitte midagi ei anta niisama,“ ütleb Linnu. Samas täpsustab ta, et julgus ei tähenda ebaviisakust. Oluline on osata oma asja ajada nii, et suhtumine jääks professionaalseks. „Viisakus on oluline, aga tähtis on ka järjekindlus. Oma eesmärgi poole saab liikuda nii, et oled samal ajal viisakas ja professionaalne.“